05/10/2025
Tere ilusat sügist sulle!
Ma pole siia lehele sada aastat midagi kirjutanud, pole olnud õiget tunnet. Elu on olnud sündmusrohke ja kuigi pisut kripeldas, et see lehekülg hõljub siin FB avarustes niisama, siis ma alistusin sellele, et praegu on vaikus. Minus ja mu sotsmeedias.
Täna hommikul tervitasin akna taga sügist. Pimedat, halli, sombust, jahedat, mis avatud rõduaknast sisse hoovas. Midagi ei pea tegema ja kuskile ei pea minema. Ainult kohv ja šokolaad. Ja smuuti. Aeglaselt. Tajusin, kuidas sügis, mis justkui oleks kogu elu ja värvid lõpetanud, mind endsse mähib.
Siis nuusutasin oma eeterlikke õlisid, panin peale ühte ja teist. Tegin teise tassi kohvi, chikoree organic, muide, extra creamy vegan koorega. Istusin köögilaua taga ja vaatasin aknast välja. Seda halli sügist. Omamoodi nii turvalist, mis lihtsalt lubab olla. Muidugi kui ise endal lubad.
Ja siis hakkas tulema – ideesid ja mõtteid, mida ja kuidas teha, kuhu liikuda.
See ongi siis ruumi tegemine ja sisemine vaikus, kus uus ilmutada saab, mõtlesin. Nii lihtne. Või on see lihtsuse tajumise potentsiaal ikkagi juba enne eluõigust saanud ja nüüd vaid näitab ennast? Kui endas selleks ruumi lood.
Eile õhtul oli mul üks olukord. Õieti polnudki, aga oleks võinud olla. Ise lasin ta käest. Tekkis ootamatult, ehmatasin, mõtted hangusid või oli neid liiga palju, ei osanud reageerida. Ja nägin vaid eemalt, kuidas olukord libises käest.
Aga puudutada jõudis ikka. Äratada üles. Armastusele, mis alati olemas. Ja siis ma võtsin ennast vastu. Et ma feilisin. Aga see on vaid hinnang. Kogesin midagi muud, täpselt sellist olukorda ja sellisena, nagu ise lõin. Ja just selle koha pealt saab edasi minna, aktsepteerides, mitte kahetsedes ega end süüdistades. Endaga mitte võitlemine, vaid südamega vastuvõtmine saab olla trepiastmeks hoopis parematele olukordadele.
Ja kui poleks olnud seda olukorda, poleks olnud ka seda postitust.
Soovin sulle ilusat sügist täis märkamisi ja taipamisi. Ja rõõmu ja armastust!
